Ja olemegi kohal

Tere kõik!

Aega võttis,aga asja sai... 7.jaanuar, hommik kell 9.20- Orav on jumala vihane lätlaste peale, kes Riias sõita ei oska ja kõik uimavad. Kuid õnneks olid teejuhil juhised õiged ja lennujaama jõuti kõige otsemat teed pidi. 11.00 võtsime Kaselt lennukisüütuse ja lendasime Helsingisse-Kask värises, nagu haavaleht, aga abivalmis stiuardessid turgutasid mehemüraka taas elule. No tegelikult polnud hullu midagi ja Kask lausa nautis oma süütuse võtmist.

Kell 12.00 Helsingi lennujaam-õues paks lumi, vastik tuul ja -10 kraadi.

Kell on 11.00 ja 8.jaanuar ja selja taga on 9h lendlemist NSVL-u riikide õhuruumides- mittekuimidagi ei näinud...pime oli-järelikult ei ela seal keegi:)

Aga nüüd läheb juba huvitavamaks...oleme jõudnud Hiina Kommunistlikusse Vabariiki. Shanghai lennujaam tervitab meid juba 1 kraadise soojaga...läheb inimlikumaks. Järgmise lennuni oli 11h aega...

Kui alguses oli jutt, et meid Hiinas maale ei lasta ja me peame ainult lennujaamas passima, siis nüüd selgus, et kilid on nii lahked, et lasevad meid isegi linna vaatama minna. Ainuke probleem oli selles, et nagu ikka on sellised rahvusvahelised lennuväljad on kesklinnast alati jube kaugel ja sinna jõudmiseks ja tagasitulekuks tuleb alati kõvasti aega varuda. Meie järgmise lennu check in algas juba tegelikult 4. tunni pärast ja taksoga linna ja tagasi oleks meil aega võtnud 2 tundi. Otsustasime esialgu ikkagi minna ja hakkasime pagasihoidlat otsima, et kotid lennujaama jätta. Paraku ei räägi ma Tallinna lennujaama suurusest kohast, vaid mitmetest terminalidest koosnevat keerukat komplektsi, kus igakord ühest otsast teise kõndimine võtab aega oma 20 minutit. Nii me otsisimegi pakkihoidlat, siis rahavahetuspunkti, siis restorani, siis passi, siis jälle rahavahetuspunkti, siis suitsukohta jne jne, kuni kell oli märkamatult nii kaugele veninud, et meil oleks linnas aega olnud ainult 1 tund. Tegime raske ja kõigi jaoks kindlasti igava otsuse, et siiski ei lähe, sest esiteks: me poleks selle aja jooksul jõudnud korralikult midagi näha ja teiseks: see on ka päris suur rahaline väljaminek, sest taksoga lennujaama ja tagasi oleks maksnud juba 40 EURi+ siis muud jutud(söögid ja piletid). Niisiis läksime parem ühe ilusa kunstpalmi alla magama, sest öösel polnud silmatäidki maganud ja kehal oli juba kõik üsna sassis, et kas on öö või päev? Paar tundi und mõjus kehale ja vaimule väga hästi ja peale seda tegime veel ühe mõnusa söögi hiina restos, kus Kask pidi peaaegu otsad andma, kuna tellis kõige väiksema teravuse nuudlid menüüst, kuid sellegipoolest oli see sellisele lihtsale eesti meremürakale nii karm kogemus, et ajas käed värisema ja otsaeest higipulli välja. Rohkem midagi märkimisväärset selles kohas ei juhtunudki ja aeg oli järgmise lennuki peale minna.

Lend kestis 11h ja nagu ikka sealt ei ole mitte midagi toredat meenutada. Aga nüüd...tatatatatataraaa! Valged eestlased jõudsid sooja Austraaliasse! Lennujaama uks lõi lahti ja näkku pahvatas 40 kraadi puhast soojust- täielik agoonia. Helistasime kohe Jarmole, kes oli juba 20 minuti pärast meil järgi. Seda meest ei ole 2.aastat näinud ja jällenägemisrõõm oli suur.

Jarmo ja Anetti abi on hindamatu!!! Kui inimene tuleb teiselt poolt maakera riiki, kus sul pole ühtegi tuttavat ja kontakti, siis tavalise inimese võib see küll verest välja lüüa. Matkasellile oleks see muidugi mõnus väljakutse. Erinevalt teistest tundsime me Kasega ennast küll nagu tõelised valged ida-euroopa turistid, kellele on kõik ette ja taha ära orgunnitud.

Jarmo ja Neti pakkuvad meile siin öömaja, söödavad, joodavad, kusetavad, kammivad ja muuseas otsisid juba tööd ette- no mis sa hing veel tahta oskad?! Nende abi on olnud siiani hindamatu ja no küll me kunagi tasume neile.... ma ei tea... maksame nende vanadekodu septembri kuumaksu ära vms:)

Igatahes...nüüd on siiasõit ülevaatlikult kirja pandud. See, mis edasi juhtunud on ja kuidas meil Melbourne linna ja ümbruskonna avastamine läinud on, tuleb natuke aja pärast.

Kodustele ja sõpradele nii palju, et nagu näete-kõik oli väga lihtne ja oleme õnnelikult kohal.