Happy Australian day!

Tere kõik,

Aega on mööda läinud ja mõningaid tegusidki tehtud. Võtan siis kiirelt eelmise nädala tegemised kokku. On nii muresid, kui rõõme, kuid õnneks on rõõme alati rohkem.
Pühapäeval külastasime ühte paljudest Melbourne botaanikaaedadest, kus eestlase jaoks olid tuttvad taimed ainult tamm ja kask. Huvitav oli näha taimi, mida olid võib-olla kunagi ainult telekast näinud või raamatust lugenud. Botaanikaaed on samuti koht, kuhu austraalased armastavad ilusa ilmaga pikniku pidama tulla või niisama aega veetma. Selliseid perekondi võis kohata iga vähegi lagedama muruplatsi peal.

Eelmine nädal oli austraalaste jaoks mõnus ja lühike töönädal, kuna teisipäeval 26. jaanauril peetakse Austraalia päeva, mis tähistab kapten Hooki saabumist Austraalia mandrile, keda peetakse ühtlasi ka Austraalia avastajaks. See päev on kõikidele vaba päev ja väga paljud ettevõtted tegid ka esmaspäeva töötajatele vabaks-nii et pikk nädalavahetus siinpool maakera. Australian day tähendab seda, et igapool üle Austraalia korraldatakse massilisi vabaõhu üritusi, kus kõigile on sissepääs tasuta, korraldatakse erinevaid rongkäike ja tuntakse ennast lihtsalt mõnusalt. Ka meie käisime linnapeal erinevaid üritusi vaatamas. Programmi oli meie jaoks välja vaadanud huvijuht Anett ja kogu päev lõppes minu elu kõige võimsama ilutulestikuga. Kahjuks ilutulestikust ühtegi pilti ei saanud, kuna kaamera patarei sai päeva jooksul klõpsutatud piltidest tühjaks. Siin on mõned pildid Austraaliapäevast...

Aborigeeni kure tants

Melbourne sadam
Eeskujulikud kohalikud



















Panin just tähele, et kirjutan pidevalt ainult mingitest seiklustest või kohtadest, kus käinud oleme, aga tegelik elu on ikka pisut tõsisem kui esmapilgul tundub. Väljaskäimise kõrvalt tuleb põhilise osa ajast ikkagi tööd teha. Töötame Kase ja Anettiga kõik ühes pähklitehases. See on päris korralik füüsiline töö- peame Kasega 25 kg pähklikotte kastidest välja kiskuma, sorteerimislindile panema ja siis kott lahti lõigata. No siuke raske ja erilist ajupingutust mittevajav töö, aga sellised need packpackerite tööd siin olema kipuvadki. Vähemalt saad hea füüsilise vormi ja kogemuse võrra rikkamaks. Niipalju siis tööst.

Teise asjana, millega me siiamaani aktiivselt tegelenud oleme on uue sharehouse otsimine. Internetti pannakse küll igapäev paar uut kuulutust üles, kuid üllatavalt raske on leida tuba(sid), mis oleks nii hinna kui asukoha poolest sobivad. Siin linnas on asukoht väga oluline, eriti siis, kui sul pole veel oma autot ja sõltud ühistranspordist, kuna vahemaad on tõeliselt suured ja üks linnaosa on umbes sama suur, kui Pärnu linn. Oleme käinud juba umbes 10 kohta vaatamas, kuid alati on midagi valesti-kas tuba pole piisavalt korras või hind jälle liiga kõrge. Esmaspäeval on taaskord paar kohtumist kokku lepitud. Loodame et seekord näkkab!:) Aga selline see elu siin ongi-üks suur õnne ja näkkamise asi. Olen siin 3 esimese nädalaga aru saanud, et ilma julguse ja pealehakkamiseta ei tee sa siin riigis küll mittekuimidagi- huvitav elukool!

Arvan, et aitab tänaseks. Järgmine kord loodan kirjutada juba oma uuest kodust. Hoian ikka pidevalt eesti elul samuti silma peal ja sellepärast saadan teile sinna külma pakasesse natuke soojasid päikesepaistelisi tervitusi, sest meil siin seda jätkub!:)