Happy Australian day!

Tere kõik,

Aega on mööda läinud ja mõningaid tegusidki tehtud. Võtan siis kiirelt eelmise nädala tegemised kokku. On nii muresid, kui rõõme, kuid õnneks on rõõme alati rohkem.
Pühapäeval külastasime ühte paljudest Melbourne botaanikaaedadest, kus eestlase jaoks olid tuttvad taimed ainult tamm ja kask. Huvitav oli näha taimi, mida olid võib-olla kunagi ainult telekast näinud või raamatust lugenud. Botaanikaaed on samuti koht, kuhu austraalased armastavad ilusa ilmaga pikniku pidama tulla või niisama aega veetma. Selliseid perekondi võis kohata iga vähegi lagedama muruplatsi peal.

Eelmine nädal oli austraalaste jaoks mõnus ja lühike töönädal, kuna teisipäeval 26. jaanauril peetakse Austraalia päeva, mis tähistab kapten Hooki saabumist Austraalia mandrile, keda peetakse ühtlasi ka Austraalia avastajaks. See päev on kõikidele vaba päev ja väga paljud ettevõtted tegid ka esmaspäeva töötajatele vabaks-nii et pikk nädalavahetus siinpool maakera. Australian day tähendab seda, et igapool üle Austraalia korraldatakse massilisi vabaõhu üritusi, kus kõigile on sissepääs tasuta, korraldatakse erinevaid rongkäike ja tuntakse ennast lihtsalt mõnusalt. Ka meie käisime linnapeal erinevaid üritusi vaatamas. Programmi oli meie jaoks välja vaadanud huvijuht Anett ja kogu päev lõppes minu elu kõige võimsama ilutulestikuga. Kahjuks ilutulestikust ühtegi pilti ei saanud, kuna kaamera patarei sai päeva jooksul klõpsutatud piltidest tühjaks. Siin on mõned pildid Austraaliapäevast...

Aborigeeni kure tants

Melbourne sadam
Eeskujulikud kohalikud



















Panin just tähele, et kirjutan pidevalt ainult mingitest seiklustest või kohtadest, kus käinud oleme, aga tegelik elu on ikka pisut tõsisem kui esmapilgul tundub. Väljaskäimise kõrvalt tuleb põhilise osa ajast ikkagi tööd teha. Töötame Kase ja Anettiga kõik ühes pähklitehases. See on päris korralik füüsiline töö- peame Kasega 25 kg pähklikotte kastidest välja kiskuma, sorteerimislindile panema ja siis kott lahti lõigata. No siuke raske ja erilist ajupingutust mittevajav töö, aga sellised need packpackerite tööd siin olema kipuvadki. Vähemalt saad hea füüsilise vormi ja kogemuse võrra rikkamaks. Niipalju siis tööst.

Teise asjana, millega me siiamaani aktiivselt tegelenud oleme on uue sharehouse otsimine. Internetti pannakse küll igapäev paar uut kuulutust üles, kuid üllatavalt raske on leida tuba(sid), mis oleks nii hinna kui asukoha poolest sobivad. Siin linnas on asukoht väga oluline, eriti siis, kui sul pole veel oma autot ja sõltud ühistranspordist, kuna vahemaad on tõeliselt suured ja üks linnaosa on umbes sama suur, kui Pärnu linn. Oleme käinud juba umbes 10 kohta vaatamas, kuid alati on midagi valesti-kas tuba pole piisavalt korras või hind jälle liiga kõrge. Esmaspäeval on taaskord paar kohtumist kokku lepitud. Loodame et seekord näkkab!:) Aga selline see elu siin ongi-üks suur õnne ja näkkamise asi. Olen siin 3 esimese nädalaga aru saanud, et ilma julguse ja pealehakkamiseta ei tee sa siin riigis küll mittekuimidagi- huvitav elukool!

Arvan, et aitab tänaseks. Järgmine kord loodan kirjutada juba oma uuest kodust. Hoian ikka pidevalt eesti elul samuti silma peal ja sellepärast saadan teile sinna külma pakasesse natuke soojasid päikesepaistelisi tervitusi, sest meil siin seda jätkub!:)

Esimene nädal

Ongi esimene nädal sellel uuel kontinendil otsas ja paslik oleks teha väike kokkuvõtte nähtud-tehtust. Alusatame siis kohe algusest:
Midagi ei oleks siin nii kiiresti toimunud, kui meid poleks aidanud meie head sõbrad Anett ja Jarmo. Nad on andnud meile nädal aega öömaja ja vedanud meid erinevatesse kohtadesse.Nii, et tänud veelkord.
Eelmine pühapäev sõitsime autoga linnast umbes 100 km välja lääne poole väga ägeda ranniku äärde. Koha nimeks oli Great ocean road, mis kujutab endast 200 km käänulist rannikuäärset teed, mille olid käitsi rajanud aastaid tagasi sõdurid, kes tegid selle tee sõjas hukkunud sõprade auks. Tee pealt avaneb terve 200 km maalilist ookeniäärseid randu ja rannikuid. Üleval ranniku ääre peal on muidugi palju turisti asulaid ja suvilaid ja autole oli päris keeruline kohta leida, kuid sõitsime paar kilomeetrit edasi ühe väiksema ranna äärde, kus oli ruumi küllaga. Nüüd polnud muud kui rätik liivale maha ja ujuma, sest Kaselt oli vaja ära võtta ka "ookeanis ujumise süütus". Selliseid laineid polnud ma isegi varem tundud, aga ma ütlen-asi on seda väärt! Nii me siis sulberdasime ja päevitasime seal terve päeva. Aa.. jah..rääkides ilmadest, siis Austraalias on praegu suvi ja iga päev on selline 30 kraadi ja enamgi täiesti tavaline. Õnneks on päris tugev jahutav tuul, mis annab lohutust, aga tegelikult on väga mõnus.
Esimene nädal on meil paberimajanduse ja töö otsingute tähe all möödunud ja peab ütlema, et me olime mõlemas asjas edukad: pangakaardi ja taxfilenumbri saime kätte, samuti käisime ühel kohalikus tööotsingus agentuuris, kus meid katsetati ja testiti iga külge pealt ning selgus, et me polegi pimedad, oskame lugeda, teha loogilisi järeldusi, järgime täpseid juhiseid ja oleme valmis kohalikku pähklivabrikusse tööle saama. Täpselt veel ei teagi, millist tööd me seal tegema hakkame, aga tuleval esmaspäeval on nn. proovipäev ja eks siis kõik selgub. Ka Anettil oli hea meel, et me sinna saime, sest ta ise töötab ka seal alles esimest nädalat ja ilmselgelt peale tema seal teisi eestlasi ei ole, kellega saaks paar sõna juttu rääkidagi. Tehas ise asub siin samas linnaosas, kus Jarmo ja Anett elavad-muideks nad mõlemad käivad samas linnaosas tööl ja meie praegused majaotsingud piirduvad samuti Prestoni linnaosa või selle ümbrsete linnaosadega. Internetis on väga palju kuulutusi, kus inimestel on majas üks või kaks tuba vaba ja nad otsivad sinna inimest üüriliseks. Paraku on enamus sellised kuulutused, kus vaba on ainult üks tuba ja sinna mahub üks inimene. Meid on ju Kasega tervelt 2 ja see teeb otsingud natuke raskemaks, kuid oleme sellegipoolest leidnud palju variante ja ühte lähme juba homme vaatama. Loodan väga et see sobib meile, sest hind ja asukoht on meile väga sobivad. See jääb siia samasse linnaossa, kus me praegugi elame- ilus ja rahulik eramajade rajoon.
OK...siis käisime me üks päev Kasega Melbourne kesklinna avastamas. See jääb siit rongiga sõites umbes 25 minuti kaugusele ja trammiga natuke kauem. Ühistransport on siin väga hea nt. peaaegu iga 15 minuti tagant tuleb pidevalt uus rong. Kesklinn oli tõeliselt võimas ja väga palju jäi esimese korraga nägemata, kuid seda on meil siin aega avastada küll ja küll. Sellel päeval oli väljas varjus 45 kraadi sooja ning see tõmbas ikka tossu välja. Ühesõnaga kesklinnast ja vaatamisväärsustest räägin mõni teine kord.
Teema, millest esimesel nädalal võiks veel natuke pajatada on siinsed inimesed. Melbournes on tõeline rahvaste paabel. Tänavapilt on nii kirju, et sa võiks vabalt ka alasti tänaval käija ja keegi ei paneks seda tähelegi, sest siin võib kohata erinevaid asiaate, mustasid, valgeid, kollaseid, punaseid-vahet ei ole. Ühel tänaval liigub korraga 100 erinevat kultuuri, aga kõik toimib ja inimesed on õnnelikud ja sõbralikud. No igatahes seda oli väga huvitav esimest korda näha.
Viimane asi on loodus. See on totaalset erinev kõigest, mida ma oma silmaga näinud olen. Mitte ükski puu ega põõsas ei sarnane siin eesti või euroopa puudega. Jah...mõningad erandid muidugi on.. nt Kask oli väga õnnelik kui ta kase puud nägi, samuti on mingeid viljapuid, mis kasvad ka soojemates euroopa riikides, nagu virsikud ja ollivid, aga ülejäänu on väga erinev. Samuti oleme kokku jooksnud mõne kohalikku loomaliigi esindajaga, nagu okassiil, suuremat sorti ämblik ja ühel õhtul käisime pargis opossumeid söötmas. Panen siia ka natuke pildimaterjali.
Ma arvan, et selleks korraks aitab ja järgmine nädal kirjutan uue kokkuvõtte. Seniks aga päikest teile sinna külma Eestisse ja hoiame sabad püsti!
Pildid: Great ocean road....



Saabumispidu...
Ja muidugi olid ka kuulsused kohal:)
Kohal...ja esimene kohustuslik palmi pilt
Melbourne kesklinn
Carlton Garden ja opposumid

Ja olemegi kohal

Tere kõik!

Aega võttis,aga asja sai... 7.jaanuar, hommik kell 9.20- Orav on jumala vihane lätlaste peale, kes Riias sõita ei oska ja kõik uimavad. Kuid õnneks olid teejuhil juhised õiged ja lennujaama jõuti kõige otsemat teed pidi. 11.00 võtsime Kaselt lennukisüütuse ja lendasime Helsingisse-Kask värises, nagu haavaleht, aga abivalmis stiuardessid turgutasid mehemüraka taas elule. No tegelikult polnud hullu midagi ja Kask lausa nautis oma süütuse võtmist.

Kell 12.00 Helsingi lennujaam-õues paks lumi, vastik tuul ja -10 kraadi.

Kell on 11.00 ja 8.jaanuar ja selja taga on 9h lendlemist NSVL-u riikide õhuruumides- mittekuimidagi ei näinud...pime oli-järelikult ei ela seal keegi:)

Aga nüüd läheb juba huvitavamaks...oleme jõudnud Hiina Kommunistlikusse Vabariiki. Shanghai lennujaam tervitab meid juba 1 kraadise soojaga...läheb inimlikumaks. Järgmise lennuni oli 11h aega...

Kui alguses oli jutt, et meid Hiinas maale ei lasta ja me peame ainult lennujaamas passima, siis nüüd selgus, et kilid on nii lahked, et lasevad meid isegi linna vaatama minna. Ainuke probleem oli selles, et nagu ikka on sellised rahvusvahelised lennuväljad on kesklinnast alati jube kaugel ja sinna jõudmiseks ja tagasitulekuks tuleb alati kõvasti aega varuda. Meie järgmise lennu check in algas juba tegelikult 4. tunni pärast ja taksoga linna ja tagasi oleks meil aega võtnud 2 tundi. Otsustasime esialgu ikkagi minna ja hakkasime pagasihoidlat otsima, et kotid lennujaama jätta. Paraku ei räägi ma Tallinna lennujaama suurusest kohast, vaid mitmetest terminalidest koosnevat keerukat komplektsi, kus igakord ühest otsast teise kõndimine võtab aega oma 20 minutit. Nii me otsisimegi pakkihoidlat, siis rahavahetuspunkti, siis restorani, siis passi, siis jälle rahavahetuspunkti, siis suitsukohta jne jne, kuni kell oli märkamatult nii kaugele veninud, et meil oleks linnas aega olnud ainult 1 tund. Tegime raske ja kõigi jaoks kindlasti igava otsuse, et siiski ei lähe, sest esiteks: me poleks selle aja jooksul jõudnud korralikult midagi näha ja teiseks: see on ka päris suur rahaline väljaminek, sest taksoga lennujaama ja tagasi oleks maksnud juba 40 EURi+ siis muud jutud(söögid ja piletid). Niisiis läksime parem ühe ilusa kunstpalmi alla magama, sest öösel polnud silmatäidki maganud ja kehal oli juba kõik üsna sassis, et kas on öö või päev? Paar tundi und mõjus kehale ja vaimule väga hästi ja peale seda tegime veel ühe mõnusa söögi hiina restos, kus Kask pidi peaaegu otsad andma, kuna tellis kõige väiksema teravuse nuudlid menüüst, kuid sellegipoolest oli see sellisele lihtsale eesti meremürakale nii karm kogemus, et ajas käed värisema ja otsaeest higipulli välja. Rohkem midagi märkimisväärset selles kohas ei juhtunudki ja aeg oli järgmise lennuki peale minna.

Lend kestis 11h ja nagu ikka sealt ei ole mitte midagi toredat meenutada. Aga nüüd...tatatatatataraaa! Valged eestlased jõudsid sooja Austraaliasse! Lennujaama uks lõi lahti ja näkku pahvatas 40 kraadi puhast soojust- täielik agoonia. Helistasime kohe Jarmole, kes oli juba 20 minuti pärast meil järgi. Seda meest ei ole 2.aastat näinud ja jällenägemisrõõm oli suur.

Jarmo ja Anetti abi on hindamatu!!! Kui inimene tuleb teiselt poolt maakera riiki, kus sul pole ühtegi tuttavat ja kontakti, siis tavalise inimese võib see küll verest välja lüüa. Matkasellile oleks see muidugi mõnus väljakutse. Erinevalt teistest tundsime me Kasega ennast küll nagu tõelised valged ida-euroopa turistid, kellele on kõik ette ja taha ära orgunnitud.

Jarmo ja Neti pakkuvad meile siin öömaja, söödavad, joodavad, kusetavad, kammivad ja muuseas otsisid juba tööd ette- no mis sa hing veel tahta oskad?! Nende abi on olnud siiani hindamatu ja no küll me kunagi tasume neile.... ma ei tea... maksame nende vanadekodu septembri kuumaksu ära vms:)

Igatahes...nüüd on siiasõit ülevaatlikult kirja pandud. See, mis edasi juhtunud on ja kuidas meil Melbourne linna ja ümbruskonna avastamine läinud on, tuleb natuke aja pärast.

Kodustele ja sõpradele nii palju, et nagu näete-kõik oli väga lihtne ja oleme õnnelikult kohal.