Kevad-sügisesed uudised

Tere-me oleme endiselt elus!

Me pole siia kirjutanud juba 3 kuud-ei rohkem, ega vähem. Need 3 kuud on möödunud ülehelikiirusel ja ainult istutades puid. Puude istutamise vahepeale oleme teinud ka „paar“ väiksemat ringi New South Walesis, mis tähendab seda, et tänaseks oleme selle osariigi peaaegu piirist piirini läbi sõitnud.
Alustasime NSW-s puude istutamist augusti alguses. Meid (istutajaid) oli kokku 8 inimest-sama seltskond, kes Donaldiski. Maha oli vaja istutada 1,5 miljonit puud ja selle jaoks oli meile ette antud 850 ha maad. Alguses tundus, et see töö ei lõppe kunagi, aga kui selgus, et olenevalt päevast paneme kambakesi maha 5-20 ha puid, siis ei tundundki kõik enam nii võimatu. Töö hakkas pihta ja kokku panime 350 ha maad ära, kui meid tabasid iga-aastased kevadised vihmasajud, mis tähendas seda, et maa oli nii pehme ja märg, et traktorid ei saanud enam põllule tulla, et meile vagusid ette teha ja meile anti 2 nädalat puhkust.
Nende kahe nädala jooksul reisisime rohkem, kui me kunagi varem siin teinud oleme. Kokku sõitsime maha umbes 2000 km ja selle aja jooksul külastasime erinevaid rannalinnakesi(Port Macquire, Port Harbour jne), kus sai külastatud erinevaid klubisid ja pubisid. Kuna me sõitsime palju ringi ja me ei tahtud raha raisata ööbimise peale, siis enamus ajast ööbisime erinevates rahvusparkides ja ilusates kohtades, kuhu saime oma autod parkida. Ühel õhtul leidsime kauni koopa otse ookeni ääres ja me otsustasime ööseks sinna jääda. See oli meie jaoks esimene kord magada koopas, mis oli iseenesest väga meeldiv. Barrington Topsi rahvuspargis võtsime ette 2. päevase matka läbi vihmametsa ja ööbisime 1500m kõrgusel(seal oli kuradima külm-hommikul oli telk härmas). Jäime oma 2-e nädalase reisiga väga rahule ja see oli hea vaheldus igavast Trangie linn-külakesest, kus olime veetnud oma viimased kuu aega.
Trangisse tagasi tulles oli värvatud meile lisajõudusid, sest lepingu tähtaeg lähenes ja me pidime oma tööga varsti valmis saama. Meie tiim kasvas nüüd 12. inimese suuruseks. Peab ütlema, et tundsime ennast seal nüüd päris koduselt, sest 12-st inimesest 4 olid EESTLASED:) Kõik puu istutajad, kellega tuttavaks saime olid ütlemata lahedad inimesed ja loodetavasti kohtame neid kindlasti veel meie ringi reisimise ajal. Koos sai maha peetud nii mõnigi pidu ja tehtud asju, mida normaalsed inimesed ei teeks:)
Meie töö lõppes 4 päeva tagasi ja me pidime kõigiga hüvasti jätma. Iga roju läks oma rada, kuid enamus neist liikus ülesse Queenslandi, kus sama firma pakub kõigile veel tööd. Meie reis pole meid veel väga kaugele viinud, sest meid ootab 3. nädala pärast lennuk Sydneyst otse Bangkoki!!!! Lähme Kasega Taisse, kus kohtume Kaupo ja Renatega, kes on juba praegu seal ja naudivad sooja ilma ning odavat elu.
Pilte on vahepeal nii palju kogunenud, et väga raske on valikut teha... siin on mõned:
Ben, Kask ja Joe


All wild animals are dangerous!

Suur mees&väike labidas

40 km matka läbi vihmametsa

Mereääres koopas ööbimine

Iga ilmaga tuleb istutada

Ermo valmistab midagi head

Igapäevane tööle minek

Three Sisters Blue Mountains



Labidameistrid

Mõnikord oli põllul mudane...väga mudane

Puude istutamise viimane päev

Raili ja Rainer

Bisness puudega

Oleme lõpuks lahkunud Victoria osariigist ja asunud New South Walesi. Nagu pealkirigi ütleb, tegeleme puude istutamise bisnessiga! Inimene pidi oma elu jooksul keskmiselt 10 000 puud ära kasutama, peldikupaberi, raamatute, ahju kütmise ja muu sellise näol. Meiega on liitunud ka üks eesti kamraad. Tema nimi on Raili. Kohtusime temaga Red Cliffis kus mandariine korjasime. Me oleme siin Raineriga kuu aja jooksul tont teab kui palju puid maha istutanud. Mingi 100 000 panen jämedalt kirja:D Meie tiimis on kaks korea mehikest, Turbo Tommy ja Yu-Min, austraallane Ben, Kaks noort inglise tüüpi, Brad ja Joe. Pluss veel meie väga laheda olemisega boss Jason ja tema hispaanlannast naine Noelia:D Töö on raske kui kurat aga hakkab jooksma vaikselt. Rakud ja valutavad lihased, tuulest parkunud käed ja huuled, ohatised mokal, pidev vedeliku puudus jne:D
Aga see-eest raha tuleb hästi kui teed kiirelt. Hommikul paned rakmed peale, seal küljes on neli kohta kuhu sa paned oma kandiku puudega,neli kandikut ja kokku on 160 eukalüpti taime sul korraga kaasas. Ja päevas paned vabalt 50 kandikut maha, alla selle pole mõtet voodist välja ronida ja selle eest saad umbes 100 dollarit. Esimesed kolm nädalat oli meil töö Victorias ja nüüd kolisime Teise osariiki kus leping on meil kaheks-kolmeks kuuks. Kokku on meil siin istutada 850 ha peale puid!
Elanud oleme siin kohalikkes väikelinnade caravan parkides. Käisime esimeses kohas kus me puid istutasime kohalikus pubis:D See oli täis ainult penskareid ja vanemaid inimesi! Seintel oli pilte noortematest inimestest aga pubis polnud ühtegi! Tõsine kuutides elamine:D Aga see-eest odav! Oleme siin ka mõnda ägedat vaatamisväärsust ja rahvusparki külastanud, katsume mõne illustreeriva pildi ka panna! Esimesed ööbimised outbackis telgiga:D Eks me kirjuta rohkem kui rakkus käed lubavad... jääme põnevusega ootama rändrohutirtsude parve mis peaks meid järgmine nädal tabama!!! See parv pidi olema Hispaania suurune!!!!!!!!!!:D

Olelusvõitlus Red Cliffis!!!

Nüüd on mingiks ajaks lõpp Raineri kuival turisti blogil ja hakkab Kase mahlane sündmuste kirjeldamine kuidas asjad siin mandril tegelikult käivad!!! Raineri blogi saab nüüd kuulsamaks kui perekond Tähismaade oma!Kui Rainer kirjeldas asju väga värviliselt siis mina asju ilustama ei hakka... must- valge saab see blogi olema!
Oleme endilt pühkinud suurlinna elu tolmu ja ennast ajutiselt sisse seadnud depressiivses Aussi väikelinnas nimega Red Cliff. Elame üpris korralikus majutus asutuses kus on nii piljard, lauatennis, suured telekad, konditsioneerid toas jne... Hetkel pesitseb siin umbes 20-30 erinevat karvast ja sulelist tegelast ja ka üks eesti tütarlapats!
Enne kui hakkan tööd kirjeldama, kirjeldan õhtuid uues kohas.... LÄBU!!!!...koguaeg üks jooma ja grilli piinamine!
Aga mida saab meil selle vastu olla kui on läbu:D Me läbustame vaiksemalt... inimesed põhimõtteliselt käivad tööl siis kui tahavad ja viitsivad sest tükitöö!
Tööst siis... kõige mõttetum töö maailmas ja sitaks raske kah! Maakeeli oleks selle töö nimetus tõmbamine. Ühesõnaga... mingid pässid lõikavad hekikääridega viinamarja väädil liigsed ja vanad oksad lahti ja sina pead siis neid traatide vahelt välja tõmbama ja lahti harutama! Igapäev vihastad ja kirud ning vannud! Ning vahest algavad hommikud cock punchiga! Maakeeli siis vana hea oksaga vastu kotte äratus! Esimene väät mis tõmbad on nii kinni et ikka rakendad tervet keha jõudu ja siis kui see oks vallandub siis võtab ta suuna sinu genitaalide poole ja hommikune äratus on garanteeritud! Järgnevad kaks tundi teed silmad vesised ja jalad kõverad tööd! Villid on väga teretulnud nähtus ka selle töö tegemisel. Rainer suutis omale kohe hankida Mount Everesti suurused villid väikeste sõrmede peale ja mina tagasihoidlikult lõhkusin peopesas paar veritsevat rakku! Aga me kannatame siin kuni 21-ni ära ja siis seame sammud New South Walesi lubatud puude istutamisele.
Selleks korraks kõik... pole ammu blogitanud ja ei hakka üle ka pingutama. Kõik oluline sai vist kirja...
Mõned illustreerivad pildid ehk aitavad kah! Siiralt teie: Zaajets ja Medved!

Head aega Melbourne!

Koigepealt mainin ara, et selles ja voibolla ka edasites sissekannetes enam eesti tahti ei nae, sest klaviatuuril neid lihtsalt ei ole. Niisiis...puudke ikka aru saada, mida ma oelda tahan ja oleme sobrad edasi:)
Vottis aega nii palju kui vottis, kuid tana on meie viimane paev Melbournes!!! Homme anname oma juba kulmaks lainud toa omanikule tagasi ja asume kohe peale seda oma teekonnale. Vahepeal oleme endale korraliku backpackeri auto ehk maakeeli seljakotimehe auto ostnud, mis saab meie peamiseks liiklusvahendiks ja koduks. Ostsime kohaliku Opeli ehk Holden Commodore, millel on tore 3,8l v6 mootor ja mis joob bensu, nagu hobune, aga bensu hind on suhteliselt soodne vorreldes euroopaga (11-13 krooni/l) mis teeb meie elu natukene lihtsamaks. 
Eesti auto

Homme asume teele siit 540 km ules pohja poole, Mildurasse, kus meid ootab juba ulehomme farmi too ees. Mida me seal tapselt tegema hakkame, selgub kohapeal, kuid farmer kinnitas, et tood on kullaga. Seal oleme jargmised 2-3 nadalat ja siis liigume edasi jargmised 400 km ikka ules pohja poole-Condobolinisse. Seal ootab meid ees 8 nadalat puude istutamise tood, mis pidi juttude jargi vaga raske,kuid tasuv too olema. Kokku uritame teha oma kohustuslikud 3 kuud farmi tood, et voibolla ka jargmiseks aastaks siia jaada. 
Kolakad raagivad, et oktoobris novermbris on siia mandrile oodata jarjest uusi tuttavaid eesti nagusid, keda me pikkisilmi juba ootame. Kaupol ja Renatel on plaan esialgu Taisse paariks kuuks paikest votma minna (voibolla uhineme temaga) ja siis hiljem siia mandrile edasi tulla. Samuti on mu kallis oeraas oma suured pruunid silmad selle mandri poole keeranud ja ka tema tahab umbes sellel ajal siia tulla. Tegelikult ootame teid koiki siia, sest siin on lahe:) 
Nii, et paar meie paar jargnevat kuud mooduvad erinevates farmides ja huvitavates kohtades, kuhu tahaks juba tanane paev minema hakata. Liiga kaua oleme olnud siin suures segasummasuvilas nimega Melbourne.
Eile kaisime Diego juures tema esimesel majapeol. See oli uks utlemata monus ja tore istumine... (pildid)










Huvasti Melbourne, koik meie esimesed suureparased Austraalia malestused jaavad sinuga siia ja kui sa aasta parast sama koha peal oled, siis kulastame sind jalle!
Preguseks lopetame ja luban, et edaspidi hakkab rohkem jutu- ja pildimaterjali meie tegemistest ules tulema.
Iga ohtune vaikene tulevark Crowni Casino juures...



Selle palli sees elab uks tuup terve MM-i aja ja Adidas annab talle selle eest 10000 AUS dollarit.


Ilusat sooja suve teile sinna- me lahme kelgutama!
cherio   

Riinu soovil, havi käsul

Meie blogi paadunud fänn, Riin soovis, et me kirjutaks natukene underground pidudest. See nädalavahetus saigi ühel sellisel peol just käidud ja ma proovin kokkuvõtvalt anda peost väikese ülevaate.
Väljasõit kodust algas kella 22.00 ajal ja kohale jõudsime umbes 1 ajal öösel, kuna peopaika oli Melbournest 170 km. Pidu toimus sõnaotses mõttes keset sügavat dzunglit, kuhu ükski täiemõistuse juures olev inimene ei oskaks tulla, sest viimased 10 km olid sõit läbi kitsaste ja mudaste teede. Tee peal jäi nii mõnigi auto kinni ja seda tuli jälle välja lükkama minna-aga see käis kõik asja juurde:)
Pidu toimus ühes orus, mis oli pilgeni autosid ja telke täis pargitud. Igalpool oli näha väikeseid lõkkeplatse ja inimesi nende ümber. Me parkisime oma autod esimese „pealava“ ette, sest mujal polnud lihtsalt kohta ja sinna me jäimegi. Esialgu ei saanud me midagi aru, kus mida toimub, sest me jõudsime sinna päris pimedas ja meil ei olnud ülevaadet. Ainuke valgushallikas oli lavalt värvimuusika, mis oli tegelikult ülilahe. Paari tunni pärast leidsime teise pealava üles. Sinna jõudmiseks pidime sumpama läbi pimeda dzungli ja järgnema muusikale- see oli tripp omaette. Kui me lõpuks siis kohale jõudsime, siis ei suutnud ma oma silmi uskuda, sest see lava, mida ma seal nägin oli vaieldamatult kõige stiilseim ja lahedaim lava, mida ma elusees näinud olen. See oli siis pealava, kus mängiti ainult eriti hardcore dupstepi, sci-trance jne. Koha tegi eriliseks see, kuidas oldi ära kasutatud loodust ja seda asukohta. Koht, mis oli mõeldud tantsimiseks, oli ümbritsetud valguskaablite ja postidega. Eriti laheda efekti andsid erinevat värvi laserid, mis ilmusid massiivsete vihmametsa puude vahelt ja kogu see atmosfäär oli seal natukene maagiline.
Inimesed, kes seal olid: kui ma arvasin, et olen kõike näinud, siis kaugel sellest:) Enamus tüdrukuid olid riietunud mingiks loomaks ja üldiselt oli seal absoluutselt igasugust rahvast- hipid, pussakad, sulelised ja värvilised. Aga kõik olid väga sõbralikud ja toredad inimesed. Kuna sellised peod on tegelikult keelatud, siis kogu informatsioon liigub suusõnaliselt ja võib-olla oli sellepärast oodatust natuke vähem rahvast, aga sellegipoolest oli kohale tulnud umbes 200 inimest. Ja kuna pidu toimus 3 päeva järjest, siis inimesed vahetusid igal päeval ja lõppkokkuvõttes võis sealt läbi käija umbes 500 inimest.
Kahjuks ei võtnud ma fotokat kaasa, kuna kartsin, et sellisesse kohta pole mõtet kallist asja kaasa vedada, kuigi pärast ikkagi kahetsesin. Igatahes jäi mulle sellest peost üks kustumatu mälestus ja seda kõike tänu meie sõbrale Fransescole, kes meid kaasa viitsis vedada. Cheers!

Ahoi!

Tere,

Pean eelmise sissekande kuupäeva pealt spikerdama, millal ma viimati siia midagi kirjutasin, sest see on olnud tõesti kaua aega tagasi. Vabandusi on mul tegelikult tervelt neli tükki: 1) me teeme palju tööd 2) aeg lendab Austraalias kiiremini, kui kusagil mujal maailmas, 3) ma olen lihtsalt väga laisk ja 4) Ermo on veel laisem.
Aga heaküll...hakkame siis vaikselt pihta: Viimane sissekanne on 4 märtsil tehtud. Aprill on läinud nii kähku ja üksluiselt, et sellest pole midagi kirjutada.
Märtsis toimus palju muudatusi: 10. märtsil saabus Eestis siia minu kursavend Rem, kes elas 2 nädalat siin meie juures. 2 nädala pärast saabus siia mandrile järgmine eestlane- Remmi sõber Martin, kellega koos on Rem tänaseks jõudnud Queenslandi ja töötab avokaado farmis ning on õnnelik ja rõõsa. Inimesed muudkui tulid ja läksid... järgmised lahkujad olid Anett ja Jarmo- nemad enam nii õnnelikult ja entusiastlikult lennukile ei istunud. Tegelikult oli nii neil, kui ka meil väga kahju, et see 2 aastat nii kiiresti siin läinud oli ja seadus nõudis kodumaale tagasi minemist. Igastahes tean, et nad võtsid siit kaasa palju toredaid ja ilusaid mälestusi ning suuuuure kogemuse elus läbilöömiseks. Jarmo ja Anett olid meile siin kui isa ja ema eest, kes aitasid meid alati igal võimalikul moel ning olid abiks nõu ja jõuga- SUUUUUR TÄNU TEILE! Kuna enne lahkumist tuli neil kõikidest oma asjadest lahti saada, mida oli 2 aasta jooksul kogunenud päris palju, siis läks neil mõnede asjade müümisega päris kiireks. Nii saime me Jarmo käest endale praktiliselt tasuta televiisori, playstation 2-e ja hunniku dvd-sid. Paari nädala pärast andsin oma kiusatusele järgi ja ostsin kasutatud Guitar Hero. Saime sellega rokkida tervelt 2 päeva, kui see otsad andis ja ma selle poodi tagasi pidin viima. Rohkem pole me seda mängu mänginud:(
Peale selle, et inimesed on muudkui saabunud ja lahkunud oleme meie Ermoga aga pidevalt Melbournes ühe kohaga peal passinud juba 4 kuud! Aeg lendab tõesti liiga kiiresti. Õnneks oleme oma töö asjad korda saanud ja käime nüüd mõlemad 5 päeva nädalas tööl- Ermo hommikuses,- ja mina õhtuses vahetuses. Kuna me oleme kogu oma viimase teadliku aja tööl veetnud, siis sellest tuleb põhjalikum jutt pisut hiljem.
Käes on juba mai kuu ja teeme juba väga konkreetseid lahkumisplaane. Melbournest tahaks liikuma hakata juuni 2 nädala lõpus, sest siis peaks meie 6 kuuline leping tööandjaga läbi saama. Samuti on siin juba väljakannatamatult külmaks läinud- nii, et viimane aeg on jaanipäeva paiku siit põgeneda ja kuskile kõrbesse suur lõke teha ning eestlaste auks üks korralik känguru ära grillida:) Plaan on hakata mööda idarannikut üles Queenslandi poole liikuma. Esialgne sihtpunkt on Brisbane, kuhu proovime otsida tööd farmis. Vahemaad ja kliima on erinevates kohtades väga erinev ning arvan, et kui tahame sellest kõigest korralikult osa saada, siis võtame aja maha ja teeme sellise 3-4 nädalase reisi, sest kohti ja vaatamisväärsusi on idarannikul küllaga. Täpsemalt kirjutan kõigest, kui asjad toimuva hakkavad...sinnani on veel 6 nädalat aega.
Saigi väga kiirelt ja kokkuvõtlikult kõik asjad öeldud. See paganama kirjasulg ei taha täna kuidagi lennata, kuid üritan kindlasti varsti uuesti. Ma ei hakka praegu ühtegi pilti üles panema, kuna meie internet on jälle väga väga aeglane. Järgmine nädal peaks jälle kiireks minema ja siis kirjutan ka kindlasti mõne loo koos pildimaterjaliga.
Seniks aga kaunist kevadet teile sinna kõigile ja mai kuus on palju sünnipäevalapsi, kellele saadame siitpoolt kera palavad õnnesoovid!:)
Hakkan siis jälle tööle minema :( ja ei jõua ära oodata, millal see reedene päev juba läbi saab, et nädalavahetusel linna peale mõllu panema saaks minna!

Tegemine ja mittetegemine

Heaküll...annan alla ja kirjutan natuke meie tegemistest ja mittetegemistest. Jah ka siin hakkab sügis tulema ja sellele järgneb tervelt talv. Ilmad on viimasel ajal harjumatult vihmaseks ja külmaks läinud. Päeval on ainult 20 kraadi sooja, mis on meiesuguste karastunud eestlaste jaoks juba liiga külm:)No inimene hellitatakse väga kiirelt 30 kraadise soojaga ära ja pärast seda muud ilma tunnistada ei tahakski. No pole hullu-peame vist pikad püksid jalga tõmbama.

Viimasest korrast, kui kirjutasin on päris palju aega möödas, aga samas ei ole ka midagi erilist juhtunud. Üritame siin nii palju kui võimalik tööl käia ja samas uut juurde otsida, sest 2-3 korda nädalas tööl käia on liiga vähe, et raha kõrvale panna. Tegin endale eelmine nädal laotõstuki load ära. Siin otsitakse päris palju forkliftereid (tõstukijuhte), kuid paha lugu on see, et kuskilt tuleb ennem kogemusi saada, sest kõik tahavad kogemustega juhte. Kogemusi saaks kindlasti paremini kuskil farmis töödates, kuna seal pole erilist tööjõu valikut. No eks näis, mis kõigest välja kujuneb, aga usun, et see tasub ennast varem või hiljem ära.

Üle-eelmine nädalavahetusel käisime täiesti uues kohas. Koha nimi on Sorento, mis on põhimõtteliselt peaaegu üks Melbourne äärelinnadest. Päris äärelinnaks seda lugeda ei saa, sest sinna sõit võttis meil läbi linna aega 2h, kuigi sõita oli vaja ainult 100km. Tegemist on ühe Melbourne inimeste lemmik suvituskohaga. Ta jääb poolsaare peale, kus ühel pool on Melbourne laht ja teiselpool Vaikne ookean isiklikult. Meie leidsime väga ilusa ranna seal Vaikse ookeani poole peal. Koha nimi oli Koonya rand ja ma pean ütlema, et ma pole nii ilusas rannas kunagi päikest võtnud. Väike ja privaatne rand, kus inimesi oli ainult paarkümmend, sinine vesi ja selle ranna eripära oli veel see, et kui tavaliselt on nn suured lained natuke kaugemal vees, siis sinna murdusid lained otse kalda äärde. Väga mõnus oli lihtsalt kaldas istuda ja lasta endal veel edasi-tagasi solgutada. Et olukord selgem oleks, panen mõned illustreerivad pildid:

Seekord tegime väljasõidu Jarmo, Antti ja meie uute majanaabritega-Diego ja Rickiga, kes jäid samuti kohaga väga rahule.

Peagi hakkavad siin Melbournes toimuma suuremad muudatused eestlaste suhtes: Anett ja Jarmo tulevad juba kuu aja pärast kodumaale ning sealt tuleb nende asemele minu kursavend Rem, kes on tegelikult juba 9. märts siin. Jarmo ja Anett on natuke kurvad, et lahkuma peavad, kuid usun, et kodus on samuti üle pika aja tore olla.

Praeguseks lõpetan ja kirjutan järgmine kord, kui jälle midagi uut ja kummalist teinud oleme. Eestisse aga veelkord paar päikest! Ega kevad taeva jää..või kuidas see ütlus oli?

Kolimine ja vihmamets

Järjekordne nädalake siinpool maakera ära elatud. Juhtunud on nii mõndagi. Alustame siis kohe peauudisest: 3,5 nädalat Jarmo ja Anetti juures on ümber saanud ja lõpuks oleme endale leidnud enam-vähem korraliku sharehouse. Tegelikult on maja täiesti korralik ja teised majaelanikud on veelgi normaalsemad. Meie uus aadress on nüüdsest 2 Miller st. Preston VIC 3072-võite juba kirju saatma hakata:) Maja asukoht on väga super. See tähendab seda, et kõik on käe ja jala juures-odav ja suur toidupood (2 min jalutada), rongijaam (5 min) ja kõik transport praktiliselt maja ees. Arvestades seda, et meil pole veel autot ja siin on vahemaad väga suured, siis see on parim lahendus meile hetkel.
Elame 5 toalises vanemapoolses eramajas, kus peale meie elavad veel 24 a prantsuse tüdruk Claire, 37 a italiano Diego ja 24 a nepaalane Ricky. Oleme siin nüüdseks elanud juba 5 päeva ja siiani on küll kõik majakaaslased väga sõbralikud ja toredad olnud. Diegoga tegime eile juba esimese LAN-i peo-vana on siuke arvutimängu fänn, et meie lausa kahvatume tema kõrval. Täna tuleb peole jätk- Jarmo tahtis ka mängust osa võtta. Ostsime poest juba õlled ära ja varsti läheb mänguks. Diego lubas tänaseks kõigile ühe õige itaalia garbonaara valmis teha-ootame huviga!
Veel natuke majast... maja taga on väike aed, kus kasvavad pirnid, ploomid, mingid eksootilised juurikad ja suur viigimarjapuu, mille otsas ripuvad iga õhtu tohutult suured nahkhiired (Fruitbatid). Nahkhiired on umbes tavalise kajaka suurused ja neid on juba kaugelt kuulda, kui nd tulevad. Teine uusasukas, keda ma siin Austraalias esimest korda kohtasin on kohalik rohutirts. No kurat, kus see on alles loom! Ise ennast pole ollagi, aga karjub nagu vana kurat. Rohutirtsud teevad siin sellist häält nagu keegi oleks kohtuniku vilega põõsasse roninud ja siis puhub seda nii kõvasti kui jaksab- no tõeliselt kõva häält teevad need väiksed putukad. Loodus on siin tõesti eriline ja huvitav ja esialgu isegi pisut harjumatu.
Eelmisel nädalal midagi erilist rohkem korda ei saatnudki. Käisime tööl ja elasime uude kohta sisse. Nädalavahetus see-eest oli midagi väga erilist. Käisime Jarmo ja Anettiga ühes paljudest Austraalia loodusparkidest, mis oli minu elus midagi täiesti uut ja erakordset. See looduskaitseala, mida me külastasime ei klassifitseeru nüüd päris vihmametsa alla, aga ta oli päris lähedane sellele. Sellised ürgseid suuri puid, lopsakaid sõnajalgu ja metsiku loodust polnud ma kunagi oma käega katsunud-fantastiline! Tegu oli vana eukalüpti metsaga-terve metsaalune oli mõnusat niisket ja sooja eukalüpti lõhna täis. Ei oskagi seda tunnet seletada...panen parem mõned pildid sellest kohast.