Elame 5 toalises vanemapoolses eramajas, kus peale meie elavad veel 24 a prantsuse tüdruk Claire, 37 a italiano Diego ja 24 a nepaalane Ricky. Oleme siin nüüdseks elanud juba 5 päeva ja siiani on küll kõik majakaaslased väga sõbralikud ja toredad olnud. Diegoga tegime eile juba esimese LAN-i peo-vana on siuke arvutimängu fänn, et meie lausa kahvatume tema kõrval. Täna tuleb peole jätk- Jarmo tahtis ka mängust osa võtta. Ostsime poest juba õlled ära ja varsti läheb mänguks. Diego lubas tänaseks kõigile ühe õige itaalia garbonaara valmis teha-ootame huviga!
Veel natuke majast... maja taga on väike aed, kus kasvavad pirnid, ploomid, mingid eksootilised juurikad ja suur viigimarjapuu, mille otsas ripuvad iga õhtu tohutult suured nahkhiired (Fruitbatid). Nahkhiired on umbes tavalise kajaka suurused ja neid on juba kaugelt kuulda, kui nd tulevad. Teine uusasukas, keda ma siin Austraalias esimest korda kohtasin on kohalik rohutirts. No kurat, kus see on alles loom! Ise ennast pole ollagi, aga karjub nagu vana kurat. Rohutirtsud teevad siin sellist häält nagu keegi oleks kohtuniku vilega põõsasse roninud ja siis puhub seda nii kõvasti kui jaksab- no tõeliselt kõva häält teevad need väiksed putukad. Loodus on siin tõesti eriline ja huvitav ja esialgu isegi pisut harjumatu.
Eelmisel nädalal midagi erilist rohkem korda ei saatnudki. Käisime tööl ja elasime uude kohta sisse. Nädalavahetus see-eest oli midagi väga erilist. Käisime Jarmo ja Anettiga ühes paljudest Austraalia loodusparkidest, mis oli minu elus midagi täiesti uut ja erakordset. See looduskaitseala, mida me külastasime ei klassifitseeru nüüd päris vihmametsa alla, aga ta oli päris lähedane sellele. Sellised ürgseid suuri puid, lopsakaid sõnajalgu ja metsiku loodust polnud ma kunagi oma käega katsunud-fantastiline! Tegu oli vana eukalüpti metsaga-terve metsaalune oli mõnusat niisket ja sooja eukalüpti lõhna täis. Ei oskagi seda tunnet seletada...panen parem mõned pildid sellest kohast.
